Lossid ja mõisad

ALŪKSNE UUS LOSS

Alūksne Uus loss (Jaunā pils) ehitati inglise (Tudori) uusgooti stiilis aastatel 1860–1864 parun Alexander von Vietinghoffi tellimusel. Uus loss on üks silmapaistvamatest inglise neogooti stiilis arhitektuurimälestistest Lätis. Vietinghoffide suguvõsale kuulus loss kuni 1920. aasta maareformini. Praegu asuvad lossis Alūksne muuseum ja loodusmuuseum.

 

LIIVIMAA ORDULINNUSE VAREMED

Aastal 1342 jõudsid Alūksne järve suurimal saarel – Linnusesaarel – lõpule Liivimaa ordu kivilinnuse ehitustööd. Linnus pühitseti Maarja kuulutamise päeval, seetõttu sai ka koht uueks nimeks Marienburg. Alūksne rahvas räägib siiani kohalikust tüdrukust Marijast, kes müüriti sisse ühte linnuseseintest, mistõttu nimetatakse saart nii Linnusesaareks kui Marija saareks. Aastasadade vältel on linnuse valitsejad vahetunud, see on kuulunud nii venelastele kui rootslastele ja poolakatele.

 

ALŪKSNE VANA (JÄRVEÄÄRNE) LOSS

Järveäärne ehk Vana loss (Ezermalas / Vecā pils) on Alūksne mõisa hoonekompleksi üks osa, mis asub Alūksne järve kaldal. Mõisa kivist häärber ehitati klassitsistlikus stiilis aastail 1793–1974. Tänapäevani säilinute hulgas on seda kõige vähem ümber ehitatud. Esimese Läti Vabariigi ajal – 1932. aastal – rajati Vanasse lossi haigla, mille direktor oli ajavahemikul 1938–1944 arst Jānis Keggi. Käesoleval ajal on Alūksne omavalitsusel juba mitmeid aastaid tihe koostöö tema poja, USAs elava Kristaps Keggiga.

 

LĀZBERĢISE MÕIS

Aastal 1821 alustas Johann Gottlieb von Wolff Lāzberģise mõisa (Fianden) ehitamist, lõpetades selle alles 1860. aastal. Mõisa viimane omanik oli Eduard Ernst von Wolff. 20. sajandi viiekümnendail aastail asus lossis kultuurimaja, hiljem olid seal ühes otsas korterid ja teises laut.

 

HELĒNA LOSS

Helēna loss (Helēnas pils) asub Alūksne lossi pargi tagumises servas järve kaldal. Lossi ehitas oma miniale Helēnale suvemõisaks 19. sajandi lõpus Alūksne mõisa omanik parun Arnold von Vietinghoff. Esimese Läti Vabariigi ajal omandas lossi Alūksne õigeusu kogudus, ostes selle parun Arnold von Vietinghoffilt. Praegu majandab hoonet Alūksne metskond.

 

JAUNANNA METSAMÕISA JAHILOSS

Jaunanna metsamõisa jahiloss (Jaunannas mežmuižas medību pils) on ehitatud 20. sajandi algul. Loss paelub külastajat oma iselaadse arhitektuuriga. Säilinud on vanad terrassid ja torn. Hoone välisseinad on laotud lõhutud maakividest. Aknad ja uksed on kujundatud hoone arhitektuurile kohaselt.

 

MĀLUPE MÕIS

Mõisakompleksis on säilinud neli hoonet, park ja tiigid kahe sillakesega. Ühes hoones asub vallavalitsus ning teises raamatukogu ja viis korterit. Tall on ümber ehitatud elumajaks. Nõukogude ajal seati Mālupe mõisa aidas sisse vorstitsehh. Tootmist siiski ei alustatud, kuna see polnud rentaabel. Mõisaaidas tegutseb praegu seltsimaja. Mālupe mõis on kohaliku tähtsusega arhietktuurimälestis.

 

ĒRMAŅI MÕIS

Ērmaņi mõisa (saksa keeles Hermannshof) härrastemaja ehk lihtsalt Ērmaņi mõis asub Alūksne kihelkonnas Maliena vallas, Ievedne jõekese kaldal Brenci – Vecanna teel. Mõis on ehitatud umbes aastal 1823. Ērmaņi mõisa härrastemaja on Läti Vabariigi riikliku tähtsusega arhitektuurimälestis, mis on riigi kultuurimälestiste inspektsiooni järelevalve all juba 1929. aastast.
http://www.ermani.lv/
http://hermannshof.blogspot.com/

 

UUE-LAITSNA MÕIS

Uue-Laitsna mõisa (Jaunlaicenes muiža) kohta on teateid 18. sajandi algusest. Sama sajandi lõpust 19. sajandi esimese pooleni ehitatud hoonetest on alles 16. Uue-Laitsna mõis olnud üks ilusamaid maamõisaid Vidzemes. 170 aastat oli mõis parun von Wolffi suguvõsa käes. Suguvõsa esiisa Johann Gottlieb II rajas mõisa kui õdusa pereelamu, kus puudus väline toretsev hiilgus.

 

 

ILZENE MÕIS

Ilzene mõisat on esimest korda kirjasõnas märgitud 1690. aastal. Klassitsistlikus stiilis härrastemaja on ehitatud 1740. aastal. Mõisa ostis oma pere vajadusteks parun Campenhausen. Suurima õitsengu saavutas Ilzene mõis 1881. aastal, kui algasid suured ümberehitustööd. Rajati ka park. Hoone peasissekäigu ette rajati aga suur paraadväljak ja istutati neljarealine tammeallee. Ilzene pargis (5,4 ha) kasvas omal ajal 17 eri liiki puid. Ilzene dendropargi puistud on tunnistatud riikliku tähtsusega kaitsealuseks objektiks ja kantud keskkonnaministeeriumi loodud rahvusliku looduspärandi nimekirja.

 

ALSVIĶI MÕIS

Alsviķi mõis (Alsviķu muiža, Alswig) – neoklassitsistlikus stiilis loss ja mõisahooned ehitati 19. sajandi keskel ja lõpus. Mõis sai oma nime von Alsvigi (Halswig) suguvõsa järgi, kes valitses mõisat juba Liivimaa ordu ajal (1576–1586). Mõisa omaniku Nikalaus von Alsvigi lapsed said omandiõigused sellele mõisale vastavalt kuningas Sigismund III otsusele 1590. aastal. Pärast hävitavat Rootsi-Poola sõda (1600–1629) Alsviķi mõisas ei elatud. 1631. aastal andis Rootsi kuningas Gustav Adolf mõisa rendile Niklaus Henrik von Taubele. Järgnevate sajandite jooksul vahetusid mõisa omanikud korduvalt. 19. sajandi teises pooles võttis mõisa oma valdusesse parun Alexander Ernst von Wolff. Paruni ainus järeltulija oli tema tütar Anna, kes päris Alsviķi, Krāgaskalnsi, Nēķensi ja Rēzaka mõisad). Umbes 1890. aastal abiellus Anna Ērgļi mõisa omaniku Rudolf von Transche-Erlaaga, kes oli senaator Peterburis. Pärast 1905. aasta revolutsiooni omanikud mõisasse tagasi enam ei tulnud. Alsviķi mõisaproua Anna suri Peterburis 1921. aastal. 20. sajandi algul kuulus mõis mitmele organisatsioonile. 1. septembril 1939. aastal, pärast kahte aastat kestnud remonditöid, avati mõisas raskesti kasvatatavate tüdrukute kool. Teise maailmasõja päevil paiknesid mõisas saksa armee üksused. Pärast sõda tegutses seal lastekodu, hiljem internaatkool. 8. detsembril 1966. aastal avati mõisas tehnika kutsekeskkool nr 12, hilisem tehnika kutsekeskkool nr 98, mis likvideeriti 21. juunil 1991. aastal. Samast aastast tegutseb Alsviķi mõisas noorte puuetega inimeste rehabilitatsioonikeskus.

 
loading