Kirikud ja mälestuspaigad

ALŪKSNE PÜHA BONIFATIUSE ROOMAKATOLIKU KIRIK

Alūksne Püha Bonifatiuse roomakatoliku kirik on uusim jumalakoda Alūksnes. See pühitseti 2001. aastal. Arhitekt A. Krusts kavandas kirikule sellise vormi, mis lubab hoonel silmatorkamatult ümbritsevasse keskkonda suldanduda, meenutades elumaja, mida kroonib väike ristiga torn.

ALŪKSNE PÜHA KOLMAINU ÕIGEUSU KIRIK

19. sajandi keskel alustas Alūksnes tegevust õigeusu kogudus. Aastal 1895 ehitati Alūksnesse eklektilises stiilis kirik. Jumalakoja interjöör on loodud ortodoksi kiriku traditsioone järgides. Altariosa kaunistab kahetasandiline ikonostaas, samuti on seal väikesed külgaltarid 19. sajandi lõpu ning 20. sajandi alguse ikoonidega ja pühakute kujutistega.

ALŪKSNE EVANGEELNE LUTERLIK KIRIK

Ehitatud saksa paruni Otto Hermann von Vietinghoffii ajal aastail 1781–1788 Riia arhitekti Christoph Haberlandi juhtimisel. Arhitektuurilahenduste poolest on tegemist ühe ilusaima kirikuga Lätis. Torni kõrgus on 55,5 meetrit. Hoone üks iseloomulikke tunnusjooni on tahutud maakividest laotud muster. Kiriku altarimaal “Kristuse ristimine” restaureeriti 2000. aastal. 2006. aastal aga lõpetati tuntud orelimeistri August Martini ehitatud oreli restaureerimine.

VECLAICENE ÕIGEUSU KIRIK

Veclaicene (Vana-Laitsna) Püha Jumalaema Varjupaiga õigeusu kirik ehitati 1892. aastal. Kiriku kaitsepühak on Kroonlinna püha Johannes. Maa- ja telliskividest ehitis on vaatamata kõikidele sõdadele säilinud puutumatuna.

OPEKALNSI KIRIK

Opekalnsi kirik on merepinnast kõige kõrgemal – 235 meetrit – asuv kirik Lätis. Jaunlaicene (Uue-Laitsna) parun von Wolff ehitas kiriku kivist hoone mõisamaale aastail 1774–1779. Külastajatele pakume vaatamiseks kauneid vaateid kirikutornist (23 meetrit), rahu, mida kiirgab kirikumägi, ning kuulamiseks jutustusi ammustest aegadest, anekdoote ja muistendeid. Riikliku tähtsusega kultuurimälestis. Kirikus on kolm riiklikku kunstimälestist – altar, orel ja kantsel. 1999. aastal sai kirik Euroopa kultuuripärandi märgise.

ĶURŠI KIRIK

Ķurši Püha Prohvet Eelija õigeusu kirik. Kui 1918. aastal kuulutati välja iseseisev Läti Vabariik, märgiti maha riigipiir. Kuni 1917. aastani oli riigivõim Tsaari-Venemaa käes ning kõnealune piirkond kuulus Pihkva ja Vitebski kubermangule. Piir tõi valla õigeusklike ellu kaasa mitmeid muudatusi. Kuni selle ajani asusid kirik ja kalmistu praeguse Venemaa territooriumil Lauri vallas Šemericas (ka Semeritsa, Šemeritsõ). Nüüd pani piir inimeste vabale liikumisele punkti, Lauri jäi Eestile. Seepärast otsustasid koguduse liikmed kirikuõpetaja Kaliberski eestvedamisel ehitada uue kiriku. Uus kirik pühitseti ssse 27. septembril 1927. aastal. Kiriku kõrvale rajati kalmistu. Ķurši Püha Prohvet Eelija õigeusu kirik ei sulgenud uksi ka nõukogude ajal.

LIEPNA PROHVET EELIJA ÕIGEUSU KIRIK

Aastal 1866 anti Franciskopole katoliku puukabel üle õigeusklikele ja muudeti see õigeusu kirikuks. Aastail 1884 ja1885 ehitati Liepnas riigi raha eest uus õigeusu kirik. Varasem Franciskopole kirik anti 1920. aastal valitsuse otsusega katoliku kogudusele. Liepna õigeusu kirik põles maha teise maailmasõja päevil. Pärast sõda püstitati Liepnasse Mālupest kohale veetud õigeusu kirik, mille ehitamisaasta on 1896.

LIEPNA EVANGEELNE LUTERLIK KIRIK

Ehitatud maakividest aastail 1935–1937. Esialgu oli kirikul kuuemeetrine torn. Sõja ajal, Liepna lahingus see hävines. 2005. aasta suvel taastati torn esialgses kõrguses. Korda tehakse ka torni aknad, et moodustuks vaateala, millelt Liepnat ja selle ümbrust uudistada. Liepna evangeelne luterlik kirik on riikliku tähtsusega arhitektuurimälestis, kus asuvad riikliku tähtsusega kunstimälestised – altar, kantsel ja pingid (20. sajandi 1930. aastad).

ALŪKSNE SUUR KALMISTU

Suur kalmistu (Lielie kapi) asub Kalmistu (Kapsētas) poolsaarel Alūksne järve kaldal ning on üks suurimaid ja vanimaid Lätis. Kalmistule pandi alus juba Põhjasõja ajal. Igal aastal augusti esimesel pühapäeval peetakse siin suurejoonelist kalmistupäeva.

SOOME SÕDURITE KALMISTU

Läti vabadussõjas aastail 1918–1920 võidelnud soome sõdurite matmiskoht. Mälestuspaik üheksale soome sõdurile, kes langesid võitluses Läti vabaduse eest Beja lahingus 1919. aastal. Koht on kantud soome turismi-sihtkohtade nimistusse.

MÄLESTUSKIVI MAALIKUNSTNIK LEO KOKLE SÜNNIPAIGAS

Jaunalūksne valla Visikumsi vana mõisa teenijatemaja „Dambīši” oli koht, kus sündis maalikunstnik Leo Kokle.

MÄLESTUSMÄRK SIGULDA 7. JALAVÄERÜGEMENDI VÕITLEJATELE

Aastal 1923. avati sõjaväekasarmute kõrval mälestusmärk Sigulda 7. jalaväerügemendi langenud võitlejatele. 2009. aastal mälestusmärk taastati ja sama aasta 16. oktoobril taasavas selle Läti Vabariigi president Valdis Zatlers.

AIOLOSE TEMPEL

Üks vanimaid Alūksne mõisa pargis asuvatest arhitektuurimälestistest, mis on ehitatud 18. sajandi teises pooles ja pühendatud vanakreeka tuultejumal Aiolosele. Katusekuplit ehib kuldne ring, mis kujutab päikese nägu, seetõttu kutsutakse ehitist aeg-ajalt ka päikesetempliks. Kupli alla oli omal ajal lakke riputatud neli harfi, mis tuules helisesid.

GRANIITOBELISK

Aastal 1799 lasi Burchard von Vietinghoff oma isa mälestuseks püstitada lossiparki obeliski. Selle jalamile oli kinnitatud marmorplaat saksakeelse tekstiga „Parimale isale, inimeste sõbrale, tänulikult pojalt”. Mälestussambal oli ka ovaalne medaljon Otto Hermann von Vietinghoffi portreega. Säilinud on vaid obeliski kõik graniidist osad, samuti kaks graniidist pinki, mis koos sambaga ühtse kompositsiooni moodustavad.

ALEKSANDRI PAVILJON

Aleksandri paviljoni kutsutakse ka teepaviljoniks, kuna paruni perekond armastanud siin oma hommikuteed juua. Paviljon ehitati 18. sajandi lõpus ja sai oma nime, tähistamaks tsaar Aleksander I külaskäiku Alūksnesse. Teise versiooni järgi aga ehitati paviljon parun von Vietinghoffi poja sünni auks.

MAUSOLEUM

Ehitatud aastal 1831 kui Vietinghoffide suguvõsa hauakamber. Ehitis on huvitav tol ajal juba hääbuma hakanud ampiirstiili tunnuste poolest. Kuppel sümboliseerib taevavõlvi. Põranda all, kinni müüritud keldriruumides asus paruni suguvõsa hauakamber.

MÄLESTUSKIVI ĀDOLFS LIEPASKALNSILE

Mälestuskivi (skulptor A. Zelčs) paigaldati kohta, kus elas ja treenis käimise maailmarekordi omanik Ādolfs Liepaskalns (1910–1972).

MÄLESTUSKIVI INSENERITEADUSTE DOKTOR, FOTOGRAMM-MEETRIA JA GEODEESIA PROFESSOR ALVILS BUHOLCILE

Mälestuskivi Alvils Buholci sünnikodus „Asteri”, kus teadusemees elas aastail 1880–1922. Säilinud on Buholci istutatud pärnade allee, mis viib mälestuskivini.

JAUNLAICENE HÄRRASTE KALMISTU JA KABEL

Aastal 1814 sai J. G. Wolff Vidzeme konsistooriumilt loa rajada uus perekalmistu. Siia kavandati ühesuurused kalmukääpad, mille juures on ühesugused nimetahvlid, ja üksainuke rist kõrgumas keset madalate kääbaste rida. Aastail 1859–1865 arhitekt Paul von Hardenaki visandi järgi ehitatud kabel, mis nägi välja nagu väike gooti kirik, ja mis kandis tollele ajastule omast luksusele suunatud kinnisideed. Kabelis olid marmoraltar, orel, vitraažid, kooril (rõdul) asus koguni tammepuust ja Wolffi vapiga laegas matuseteki hoidmiseks. Nii jõudis koos kõnealuse suguvõsakalmistuga tolle sajandi teises pooles midagi uusgootikast ka patriarhaalsesse, soliidsesse ja konservatiivsesse Jaunlaicenesse (Uue-Laitsna).
loading