Alūksne mõisa park

Alūksne mõisa park on rajatud 18. sajandil, kui siinse territooriumi ostis parun Otto Hermann von Vietinghoff-Scheel. Esialgu kujundati paik korrapärase prantsuse aia stiilis. Ulatuslikumad pargi heakorrastustööd leisid aset Christoph Burchard von Vietinghofi ajal, kui Euroopas hakkasid arenema maastikuaiad, ning lossi aednik Pēteris Buks pargi inglise stiilis ümber kujundas.
19. sajandi algul pandi Alūksne mõisa pargis alus kõige suuremale puude ja põõsaste kollektsioonile Vidzemes (Läti Liivimaa) ja nelja aasta jooksul sai sellest paigast üks liigirikkamaid dendroparke Baltikumis.
Tänapäevane Alūksne mõisapark kuulub tähtsaimate ajaloo- ja kultuurimälestiste hulka Lätis, kuna siin on kõige enam säilinud arhitektuuri väikevorme.
2018. aastal sai park tagasi mitmed restaureeritud või taastatud objektid: graniitobeliski, Pomona templi, ümmarguse ja ovaalse purskkaevu, linnupaviljoni, mausoleumi, graniitpingid. Üllatusena ootab pargi kaugeimas nurgas külastajaid Sosistav latern (Čukstošā laterna), mis kutsub kõiki suunduma mausoleumi juurde, et kuulata lugusid pargist ja Vietinghoffide suguvõsast.
Pargi praegune pindala on 32 ha. Siiski tundub ala palju suurem, kuna piirneb Alūksne järvega, lisaks avaneb üle vee vaade Templimäe poolsaarele sealse Rotundi ja Päikesesillaga (Saules tilts). Kõik see kokku moodustab orgaaniliselt tervikliku ansambli.