Bānītise maa on paik, kust leiame Baltikumi ainsa regulaarselt kurseeriva kitsarööpmelise raudtee rongi – bānītise.

Oli aeg, mil bānītisse sisenenud reisija võis jõuda igasse Euroopa jaama – see rong viis ta laiade rööbasteni, mille kogupikkust maailmas keegi ei tea. Juba rohkem kui sada aastat ühendab bānītis läti üksiktalu ülejäänud Euroopaga, selle raudteede vereringega. See rong oli ja on esimene samm suurte unistuste poole. Bānītis on olnud meie arengu vundament.

Tänapäevane Bānītise maa algab Alūksne jaama pagasihoones – siin saab osa kaasahaaravast jutustusest, bānītisse endasse astumatagi. Unikaalne ekspositsioon paneb igaühe kiiresti lähima rongi väljumisaega otsima ning juba poole tunni jooksul sellesse maasse armuma.

Bānītis aitab tunnetada, kusagile kiirustamata, ääremaad Malēnija. Kõigis 10 jaamas Gulbenesse välja leiad midagi erilist – armastuslugudega looritatud lossi või maailma kõige lihtsama raudteejaamahoone. Kindlasti vaimustud meie omapärasest loodusest, sügisel aga väljud erilises seenekohtade peatuses.

Bānītise maad võid tundma õppida ka jalgrattaga sõites – rongipeatustega on seotud kuus velomarsruuti. Ebatavalised on „Rohelised rööpad” (Zaļie dzelzceļi) – mööda kunagisi raudteetamme jõuame Eestisse välja. Iga-aastasel võistlusel bānītise karikale „Kihuta aurust kiiremini!” (Apsteidz tvaiku!) saab iga huviline selgeks, kas rattur võib olla kiirem auruvedurist Ferdinands.

Bānītise pidustused on siinse paiga aasta olulisim sündmus, olles nii tehnika kui õnnelike inimeste pidu. Õppides tundma rongide maailma, tutvud ka ääremaa rahva maleenlaste (malēnieši) laulude, tantsude ja mõttemaailmaga. Loomulikult ei lasta siit kedagi minema korraliku eineta.

Ferdinandsi korstnast väljuv valge aurupahvakas on märk Bānītise maa tugevusest.