Alūksne ajalugu

Alūksne territoorium oli asustatud juba 2. sajandil e.m.a. Arvatavalt asus praegusel Templimäel (Tempļa kalns) lätlaste kindlustatud linnus koos asulaga.

Kuni 13. sajandini oli see üks kuuest piirkonnast muistsete latgalite Atzele maakonna koosseisus. Järve ja linna nimi tuleneb latgali päritolu sõnast „olūksna” ehk allikaline koht metsas.

1224. aastal läks Alūksne Liivimaa ordu alluvusse.

Esimest korda on Alūksnet kujul „Olysta” (Олыста) nimetatud 1284. aastal Pihkva kroonikas. Sel ajal läbis piirkonda oluline kaubatee Venemaale.

1342. aastal ehitati Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni juhtimisel Alūksne järve saarele kivilinnus. Sisse pühitseti see Maarja kuulutamise päeval, paik nimetati Marienburgiks. Linnusest sai ordu olulisim kaitseehitis ida suunal.

18. sajandini vahetus Marienburgi kuuluvus kaheksal korral – eri aegadel on siin lisaks sakslastele peremehetsenud venelased, rootslased ja poolakad.

1702. aastal hõivasid Alūksne Šeremetjevi juhitud Vene väed. Linnus purustati, linnake põletati. Elanikud võeti vangi ja viidi Venemaale. Teiste hulgas oli ka kirikuõpetaja Ernst Glück koos pere ja kauni kasutütre Marta Skawronskaga, kellest sai Peeter I naine ja hiljem Vene keisrinna Katariina I.

Pärast 1721. aasta rahulepingu allkirjastamist läks Alūksne piirkond Venemaa koosseisu järgnevaks 200 aastaks.

1750. aastal omandas Alūksne Vene impeeriumi salanõunik parun Otto Hermann von Vietinghoff. Paruni suguvõsa ei hoidnud oma valduse heakorrastamisel kokku ei raha ega jõudu ning 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses kujunes välja Alūksne mõisa ansambel, rajati park. Umbes samal ajal hakkas mõisa territooriumil kujunema Alūksne linn.

19. sajandi teises pooles sai Alūksnest tähtis kaubanduskeskus. Nimetatud tähendus kasvas veelgi, kui 1903. aastal ehitati kitsarööpmeline raudtee Stukmaņi – Gulbene – Alūksne – Valka (Valga).

Linnaõigused sai Alūksne iseseisva Läti Vabariigi päevil 1920. aastal. Algas linna majandusliku ja kultuurielu õitseng, intensiivne ehitamine. 1920.–30. aastatel tegutsesid siin väikesed tööstusettevõtted, aktiivselt toimetasid käsitöömeistrid. Vastehitatud hoonetes avati toidu- ja rõivapoed, raamatuärid. Suure panuse linna arengusse andis ühiskondlike, kultuuri- ja haridusseltside tegevus.

1940. aastal hävitas suur tulekahju linnas paljud hooned, nõukogude okupatsiooniga muutus Alūksne argipäev – linnapilti jõudis nõukogude arhitektuur, olmesse võõrad traditsioonid ja kultuur.

Iseseisva riigi lipp heisati Alūksnes taas 11. novembril 1988. aastal. Koos Läti iseseisvuse naasmisega taastati ka esimese vabariigi traditsioonid ja objektid – Garnisoni kalmistu, Päikesesild (Saules tilts), mälestusmärk Vabadussõjas langenud Sigulda 7. jalaväerügemendi sõjameestele.

Endise Alūksne rajooni 16 omavalitsuse liitumise tulemusel sündis 2009. aastal Alūksne kihelkond (novads). Selle pindala on 169 726,5 ha, Alūksne linna suurus on aga 1432,9 ha.